Kanep ravimina

Kanep on ravimina olnud kasutusel kogu inimajaloo vältel. Vanimaks ajaloolikseks kirjeks peetakse Hiinas 3750 e.Kr. kirja pandud retsepte. Ravimeid kanepiseemnete ja õite kombinatsioonist kirjutati välja sünnitusvalude ja krambihoogude leevendmiseks, kõrvavalu, palaviku, kõhulahtisuse, langetõve ja unetuse vastu. Valuvaigistina, närvipinge leevendamiseks jne.

3727. aasta e.Kr. Pen Ts’ao käsikiri sel teemal läks küll kaduma, kuid taastati 206BC-220AD vahel. Hiina arst Hoa-Gho segas kanepivaiku veiniga ning kasutas segu valuvaigistina. Hiina varased allesjäänud retseptid propageerivad kanepiseemnete kasutamisest ravimina. Tähelepanu pälvib ka tõik, et kanepit ei kasutatud mitte psühhotroopsete omaduste tõttu, vaid toiduks ja ravimina.

16. sajandil e.Kr. märkis Egiptuse Ebers Papyrus kanepi kasutust ravis kui „suitsu söömist“ – viiruki rituaal Jumalaga ühendumiseks.

Tunnustatud Indis kirurg Susruta kirjutas 3. sajandil e.Kr., et kanep kuivatab limaskesti ning kirjutas seda välja antiflegmatikuna. Iidses India meditsiinis- Ayurvedas kasutati kanepit migreeni-peavalu, kõhuspasmide leevendamiseks, valuvaigistina, seedimise soodustamiseks, uriini voolu tõhustamiseks.

Dioscorides, Rooma imperaatori Nero ihuarst, kiitis kanepit selle äri ja raviomaduste eest ning andis talle nime cannabis sativa. Pooltuhat aastat hiljem kirjeldas Constantinopolitanus taime ning see on kõige varasem säilinud kirjeldus. 2. sajandil andis Pliny Vanem kanepiseemneid kõhukinnisuse all kannatavatele loomadele, ravis kõrvavalu, leevendas kanepijuure puderhautisega lihaskrampe, podagrat, põletushaavu. Tema kaasaegne Galen lisas, et kanepiseemned „võtavad ära kõhugaasid ja viivad vee välja“.

Rooma impeeriumi langus ja inkvisatsiooniga pime keskaeg peatas uuringud ning teadmamehed kuulutati nõidadeks.

Mujal maailmas - Hiinas, Indias, Põhja-Aafrikas arenes teadus edasi ning teadmine tuli Euroopasse kaubateede kaudu. Euroopa taasünni ajal, mil Leonardo da Vinci anatoomia üksiasju uuris, loodi kirurgia alus. Trükikunsti areng kiirendas teabe liikumist. Euroopa maadeuurijaid tõid Aafrikas teateid malaaria, mustavee palaviku, düsenteeria, veremürgituse, antraksi, maohammustuste ravist kanepiravimitega. Portugali arst Garcia da Otra praktiseeris meditsiini Indias, aretas selektiivselt mitu vaigukanepi sorti ning 1563 kirjutas teadusliku traktaadi selle terapeutilise kasutamise kohta. 1645 välja antud Compleat Herbal soovitab kanepipreparaate kuiva köha, kollatõve, vappepalaviku, valuhoogude, usside, kõrvaharkide, põletiku, podagra, „sõlmeliste liigeste“, puusavalu ja põletushaavade raviks.

1794. aastal kirjutas Edinburgh New Dispensatory, et piima lisatud kanepiõli emulsiooniga ravitakse köha.

Kui Napoleon Egitpuse okupeeris, sõitsid Prantsuse arstid koos sõjaväelastega kaasa ning hakkasid kannabise raviomadusi uurima. Moslemid tundsid kanepi psühhotroopseid omadusi, kogusid selle vaiku ja pressisid selle helekollaseks või tumedaks hashishi vaiguks. 1840 kirjutas arst Louis Aubert-Roche raamatu katku, tüüfuse jt haiguste ravist hashishiga. 1845 avaldas psühholoog Jacques-Joseph Moreau traktaadi, milles oli kirjas hashishi positiivne mõju füüsiliste ja vaimuhaiguste ravis.

1842. aastal avaldas William B.O’Shaughnessy monograafia gunjah’ist (India kanep), olles eelnevalt teinud katseid loomadel, inimestel ja iseendal, mõistmaks kanepi mõju. Eriti edukalt leevandasid tema kanepivaigu ravimid reumavalu ja krampe, teetanuse spasme. Ka märkis ta, et kui ravi ei olnud enam võimalik, siis andis see vähemasti võimaluse väärikalt oma surelikkust omaks võtta ja siit ilmast lahkuda.

Kuna Euroopas kasvatatud kanepil ei olnud samu omadusi, mis ekvaatorile lähemal kasvatatud kanepisortidel, siis otsustati neid sorte eristada ja psühhotroopsete omadustega kanep sai nimeks cannabis indica. Tol ajal ei mõistetud, millest erisused tulenevad.

Tetrahüdreokannabinol (THC) vaigus kaitseb taime troopilise päikese ultravioletkiirguse ja kahjurite eest. Ka on sajandeid kestnud selektsiooni tulemusena välja arendatud tugevamad vaigukanepi sordid. Kõrvaldatud on isastaimed andmaks ruumi emastaimede harude kasvule, tootmaks seeläbi rohkem õisi.

Teised kanepivaigu tootmist suurendavad kliimafaktorid on kõrge temperatuur ja aastaringne ekvatoriaalvalguse tsükkel: 12 tundi valgust, 12 tundi pimedust – taime õitsemiseks täiuslik ajakava. Paraskliimas on selline olukord kaks korda aastas ja sedagi üsna lühikest aega, kevadise pööripäeva, kus veel midagi ei kasva ja sügisese pööripäeva, kus enam midagi ei kasva, ajal. Euroopa külmem kliima ja lühem õitsemisperiood vähendab oluliselt nii õite kui ka vaigu tootmist.

1854 pani United States Dispensatory esmakordselt oma nimekirja kanepipreparaadid, soovitades neid närvivalu, podagra, teetanuse, marutõve, koolera, krampide, hüsteeria, vaimse depressiooni, hullumeelsuse raviks.

Smith Brothers on laialdaselt tuntud köharavimite tootjad. 1857 said nad tugevatoimelise indica tõmmise ning see sai aluseks uue põlvkonna köhatinktuuridele, mida toodeti veel ka eelmisel sajandil.

Sir Russell Reynolds oli 30 aastat kuninganna Victoria ihuarst. Selle aja jooksul avastas ta, et kannabis on väga kasulik menstruatsiooni krampide, migreeni, närvivalu, langetõve krampide ja seniilse unetuse raviks.

19. sajandil kirjutati kanepipreparaate välja veel isutuse, unetuse, migreeni, valu, kontrollimatu tõmbluse, tugeva köha ja morfiini, oopiumi, alkoholi ning teiste mõnuainete loobumisel tekkiva tugeva sõltuvuse raviks.

1840-1900 ilmus tunnustatud teadusajakirjades vähemasti sadakond mahukat cannabise ravitoimet kirjeldavat artiklit.

1896 aastaks oli aretatud uusi vaigu derivaate. Eli Lilly ja Parke Davis aretasid tugevatoimelise indica põllukultuuri ning nimetasid selle cannabis americana, mille alusel toodeti vähemasti 30 erinevat preparaati. 20. sajandi alguses oli kanep inimeste ja veterinaaria ravimite tavaline koostisosa. Üks antud valdkonna uurija kirjutas, et kannabise tõmmis on pea ainus koostisosa, mida saab valu ja ängistuse raviks kasutada.

20. sajand tõi uued ravimid ja ravimeetodid: morfiini ja süstla. Kannabinoidid lahustuvad rasvas, vees mitte, seega ei saa neid ka süstida. See muutis kannabise ebapraktiliseks. Ja nii ta kaduma hakkaski. Kadumisele aitasid kaasa süstimatus, standardsete dooside võimatus – erinev reaktsioon samale kogusele, tohutu koguse sünteetiliste, kanepist märksa toksilisemate ravimite turule tulek. Sellele vaatamata oli müügis 28 kannabisel põhinevat preparaati.

 

See kirjutis ei kutsu üles kanepi tarbimisele.

Tegemist on erinevate allikate põhjal tehtud ülevaatega.